Tõu ajalugu
Samojeedi koera peetakse maailma üheks ürgseimaks koeratõuks, olles umbes 5000 aastat vana. Tõug pärineb Siberis elutsenud neenetsi hõimu heledakarvalistest kelgu- ja jahikoertest. Piirkonna lõunaosas olid koerad valged ja musta-, pruunilaigulised, piirkonna põhjaosas aga lumivalge värvusega ning pehmema iseloomiga. Venelased kutsusid kohalikku hõimu samojeedideks ning selle järgi on ka tõug endale aretuse käigus nime saanud. Samojeedid ise kutsusid enda koera nimega Bjelkier, mis tähendab “valget koera, kes saab valgeid järglaseid”.
Samojeedi hõimu jaoks olid nende koerad väga olulised ja vaevalt, et nad ilma nendeta Siberi karmides oludes ellu oleksid jäänud. Samojeedi lahke ja seltskondlik hõim suhtus oma koertesse nagu pereliikmetesse. Neid ei väärkoheldud kunagi, koeri koolitati häälkäskluste abil, lubati neil siseneda oma kodudesse ja jagati nendega oma magamisasemeid, kus nad olid väärtuslikeks elavateks küttekehadeks. Koeri kasutati jahinduses, põhjapõdrakarjade karjatamisel ja eskortimisel, transpordil, kelkude vedamisel ning igale koerale leiti vastavalt tema vanusele ja füüsilisele seisundile sobiv tööpost. Kui koer oli suurem, kasutati teda kelgu vedamiseks ja jahil käimiseks, teisi aga karja ajamisel ja oli ka neid, keda kasutati laagri jälgimiseks ja isegi lastega mängimiseks. Austus nende koerte vastu oli nii suur, et sellega loodi koerte ja inimeste vahel väga tugevad sidemed, koerad jumaldasid ja usaldasid inimesi.
Venelased hakkasid 18. sajandil Siberit uurima ning tsaari perekonda köitis väga bjelkierite suurepärane iseloom ja vastupidavus. Tsaar kaitses samojeedi koeri välismaalaste eest, võimaldades neid vaid harva pakkuda mõnele Euroopa aadlikule.
Pärast tsaari langemist hävitasid kommunistid koerad peaaegu täielikult, sest tööstusrevolutsiooni saabudes sümboliseerisid kelgukoerad minevikku, mis tuleks unustada ning asendada mootorsõidukitega. Venemaa valitsejad käskisid tappa kõik kelgukoerad ning Venemaa põhjaosas viidi see korraldus ka ellu. Koerad seoti postidele ja hukati. Kuid tänu sellele, et põhjamaa kaugematesse paikadesse on äärmistelt raske ligi pääseda, ei suudetud siiski kõiki koeri hävitada.
Inglise loodusuurija Ernest Kilburn Scott viibis oma Siberi uurimisretkel samojeedi hõimu keskel kolm kuud ning 1889. aastal Inglismaale naastes tõi ta kaasa isase kutsika nimega «Sabarka», kes oli pruuni värvi, valgete laikudega rinnal, jalgadel ja sabal.
Ernest Kilburn Scott e Sabarka
1893. aastal importis ta kreemikat värvi emase koera nimega «Whitey Petchora» Uurali lääneküljelt, kes paaritati Sabarkaga, nende kutsikad olid segavärvilised, valged, pruunid ja mustad. Hiljem importis ta Lääne-Siberist täiesti lumivalge isase koera nimega «Musti», kelle kohta on olemas ka foto, millele on kirjutatud „Imported 1894“ ja „The type I want“. Lisaks toodi Inglismaale samojeedide juurest veel koeri ning 1920ndatel aastatel viimased viis koera. Pärast seda pole samojeedi koerte tõuaretuses siberi koeri enam kasutatud.
Samojeedi koer, ca 1915
On tõu uurijaid, kes väidavad, et kõigil praegustel samojeedi koertel on esivanematena 12 isendit, kes imporditi vahetult enne Esimese maailmasõja algust. Need koerad olid inglise kasvatajate valduses, kes nad registreerisid ja näitustele viisid. Mitmed neist samojeedi koertest olid 1894. aastal Jackson-Harmsworthi ekspeditsiooni veteranid, kes suundusid polaarjoonest põhja pool asuva Francisco José maale. Üks neist koertest, suurepärane isend nimega “Antarktika Buck”, osteti Kilburn-Scott abielupaari poolt 20. sajandi algusaastatel Sydney loomaaiast.
Esimene samojeedi koera tõustandard kirjutati Inglismaal 1909. aastal. Esialgne standard lubas kõik karvastiku värvused, eelistades valget värvust, aga hilisematel aastatel kadusid must ja pruun värvus kiiresti ning lubatud värvuseks jäi ainult valge värvus, millel võis olla kerge biskviidi varjund.
Üldiseloomustus
Samojeedi koerad kuuluvad FCI tõugude jaotuse järgi 5. rühma „Spitsilaadsed ja algupärased tõud“ 1. alarühma „Põhjamaised kelgukoerad“.
Samojeedi koera ilmestab kõige enam talle iseloomulik „naeratus“, mis tekib tumeda pigmendiga ääristatud õige silmakuju ja –asendi ning ülespoole suunduvate kaarjate suunurkade kombinatsioonist. Naerune suu, tumedad silmad, kikkis kõrvad ja seljale kaardunud kohev saba jätavad temast mulje kui heatahtlikust ja reipast koerast, mida see tõug ka on. Samojeedi koer on avatud, sõbralik, väga seltsiv, tal on mõõdukalt arenenud jahiinstinkt ning mitte mingil juhul ei tohi ta olla agressiivne ega ka arg.
Samojeedi koer on selgelt väljendunud sootüübiga, lihaseline, tugeva luustiku, käärhambumuse ja keskmise suurusega koer, isaste turjakõrgus võib olla 54-60 cm ning emastel 50-56 cm. Ta on elegantne, valget värvi arktiline spitsitõug, kelle olemuses kajastuvad veetlevus, jõud, vastupidavus, paindlikkus, väärikus ja enesekindlus. Kerepikkus ületab tal turjakõrgust ligikaudu 5% võrra, kusjuures rinnakorvi sügavus on veidi väiksem poolest turjakõrgusest. Koonuosa pikkus vastab ligilähedaselt peapiirkonna pikkusele. Liikumine on tal jõuline, vaba ja väsimatuna mõjuv, pika ja mahuka sammuga. Esisamm on hea ulatusega ja tagasamm jõulise tõukega. Samojeedi koeral on kahekihiline kasukas, alusvill on tal lühike ja pehme, kattekarv aga pikem, kargem ja sirge.
Tervis
Kuigi samojeedi koerte aretus sai alguse Siberis elavatest töökoertest, kes läbisid loodusliku valiku, on tänapäeva samojeedi koertel siiski üsna väike geenivaramu ja mõned haigused on ka neil päritavad. Nende oodatav eluiga on 12-15 aastat, mis on piisavalt pikk aeg sellise suurusega koerte jaoks.
Kõige tavalisemad haigused samojeedi koertel on puusaliigese düsplaasia ja pärilik nefriit ehk samojeedide pärilik glomerulopaatia. Kui kõigil suurtel koertel on kalduvus puusaliigese düsplaasiaks ning enne koera aretuses kasutamist on vajalik teha düsplaasiauuring, siis samojeedi pärilik glomerulopaatia on ainulaadne haigus. See on neeruhaigus, mis on põhjustatud X-kromosoomi geenimutatsioonist ja võib põhjustada neerupuudulikkust, mis peaaegu alati osutub surmavaks. Isased kannatavad selle käes sagedamini kui emased, samuti on isaste suremus suurem. Haiguse sümptomid ilmnevad 2 kuu kuni aasta vanuselt.
Eestis aretatud samojeedi koerad on siiski suhteliselt terved. Veidi rohkem on neil esinenud pärilikke silmahaigusi, seega tuleks nende puhul jälgida silmi. Aretuses kasutatavatel samojeedi koertel peab olema ametlik, kehtiv silmauuringu tulemus HC- (pärilik katarakt), PRA- (progresseeruv võrkkesta atroofia) ja RD- (võrkkesta düsplaasia) vaba, kohustuslik on teostada ka gonioskoopia uuring.
Koerad tänapäeval
Samojeedi koer on töökoer, kes on aretatud läbima pikki vahemaid rasket koormat vedades.
Oma sõbraliku ja usaldava iseloomu tõttu ei sobi ta valvekoeraks ega inimesele, kes soovib, et koer kuuletuks ainult talle. Kuna tõu aretamisel ei ole kuulekus olnud esmatähtis, siis ei ole samojeedi koer ka teenistuskoer, mis muidugi ei tähenda, et ta oleks rumalam kui mõni kiiremini õppust võttev koer. Samojeedi koera koolitamine peaks toimuma pehmeid meetodeid kasutades ja koostöös koeraga.
Tänapäeval kasutatakse samojeedi koeri endiselt ka rakendikoertena, aga seda tehakse peamiselt vaba aja veetmiseks või koeraspordis. Oma sõbraliku ja seltsiva iseloomu ning kauni välimuse tõttu on nad väärtuslikud seltsi- ja harrastuskoerad. Nad on suurepärasteks seltsilisteks oma perele, neid saab kasutada erinevatel koeraspordialadel nagu agility, kuulekus, rallikuulekus, koertekross jne, samuti on ta ideaalne teraapiakoer.